Kui ta uksest sisse astus, ei olnud seal mitte bossivõitlus, vaid hoopis suur aken, kust avanes vaade mängumaailma päikesetõusule. Muusika muutus rahulikuks, lummavaks. Leo oli sellega hakkama saanud.
Täna öösel oli teistmoodi. Ta tundis endas uut otsustavust. Ta valis Aegade Kaja , laadis oma salvestuse ja tegelane, rändur nimega Aethel, ilmus taas pimedasse koopasse. Klõps, klõps. Hiireklahvid kajasid tühjas toas.
Aethel võitles koletistega, lahendas mõistatusi ja hiilis mööda valvuritest. Leo süda peksles. Ta tundis iga mõõgahoopi, justkui oleks ta ise seal. Koobas ei tundunud enam nii pime. MГ¤ngude loend
Ta oli selle ostnud kümme aastat tagasi. Aegade Kaja oli kuulus oma avatud maailma ja keerulise loo poolest. Leo oli alustanud seda viis korda, kuid alati jäänud pidama "Valguse Koopa" tasemel. See oli liiga raske, liiga pime.
Siin on lühike lugu, mis on inspireeritud klassikaliste mängude loendist ("Mängude loend"): Viimane Salvestus Kui ta uksest sisse astus, ei olnud seal
Ta sulges mängu, vaatas oma loendit ja naeratas. Aegade Kaja oli nüüdseks kustutatud – see oli lõpuks läbitud. Ta võttis järgmise mängu.
Lõpuks jõudis ta ukseni, mida ta polnud kunagi varem avanud. Selle taga ootas Valguse Koda. Täna öösel oli teistmoodi
Leo istus oma kulunud tugitoolis, ekraanivalgus peegeldumas prilliklaasidelt. Kell oli ammu üle südaöö. Ta vaatas oma "Mängude loendit" – digitaalset riiulit, mis oli täis seiklusi, mida ta oli lubanud endale kunagi lõpuni mängida. Kuid üks mäng oli eriline. Aegade Kaja .